skip to content

Johannes Eduard PERTENS, pharm. (†)

Johannes Pertens oli üks seitsmest korp! Fraternitas Liviensise asutajaliikmest ja asutamise peamine eestvõitleja. Korporatsiooni asutamiskoosolekul, 1918.a. 5.jaanuaril, valiti Johannes Pertens vennaskonna esimese eestseisuse senioriks. Tema pidas ka kõne Fraternitas Liviensise pidulikul avamise koosolekul, 28.(15.v.k.) 1918 Tartus. Seda avakõnet peab organisatsioon oma sünnihetkeks (avamiskoosoleku protokolli koopiat vaata Fraternitas 2008 lk.19). Johannes Pertens sündis 7. juunil 1893 Tartus klaveri- ja mööblimeistri pojana. Tartus omandas ka gümnaasiumihariduse. Rohuteaduse õpingud algasid I Maailmasõja aastail. Esmalt siirdus ta Moskva ülikooli ja sai sealt apteekri abilise kutsetunnistuse 18. novembril 1915.

Olles tervislikel põhjustel vabastatud väeteenistusest, pääses sõjakeerisest ja jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis. Alustas tööd oma kutsealal Tartus, Zeileri Maarja apteegi praktikandina. Assistendi eksamite sooritamise järel, ülikooli juures, siirdus tööle Tallinna, mag. Fick`i Niguliste apteeki. Lõpetanud proviisorina 1918.a. Tartu Ülikooli, alustas kutselist tööd Narvas, Peetri apteegi juhatajana. See oli Saksa okupatsiooni ajal, kui oli käimas hertsogiriigi organiseerimine. Vabadussõja ajal siirdus Jõhvi, kus ostis apteegi ja oli selle juhatajaks. Mõne aja pärast tekkis maareformist tingitud segaste olude tõttu tüli kohaliku võimuga ja J. Pertens jäi oma apteegist ilma. Ta tõsteti ühel pealelõunasel ajal hoonest kogu apteegi sisustuse ja vallasvaraga välja. Jõhvis tekkinud sõprade abil ja toel asutas juba järgnenud öö ja järgmise päeva jooksul, naabruses asuva restorani tühjalt seisvas rehehoones, uue apteegi. Mõne aasta jooksul ehitas samast rehehoonest välja ajastukohaselt moodsa apteegi ning karastusjookide tehase. Kaks venelannadega sõlmitud abielu purunesid. Jäi aga isalikuks hoolitsejaks teisest abielust pärit võõrastütrele. Oli majanduslikult toeks oma noorematele vendadele ja õdedele. J. Pertens oli edumeelne ja optimistlik isiksus. Armastas päevakorras rõõmsameelset edasiliikumist. Oli jahimees ja pidas jahikoeri. Väga aktiivne mitmetes farmaatsia erialaorganisatsioonides, samuti Jõhvi Kaitseliidu malevkonnas, Tagavaraväe Ohvitseride Sektsioonis, vabatahtlikus tuletõrjes ja mujal. Samaaegselt jäi ta tihedatesse sidemetesse kaasvendadega, frater liviensistega. Johannes Pertens tõusis Jõhvi elanike seas suurde lugupidamisse. Johannes Pertens elas ja töötas Jõhvis kuni nõukogude okupatsioonini ja punase reziimi kehtestamiseni. 1940.a. Jõhvi apteek natsionaliseeriti. J. Pertens sunniti oma kodust lahkuma ning saadeti tööle Kohtla-Järvele. Sealt ta küüditati 14.juunil 1940.a. ning kadus tuhandete saatusekaaslastega inimvihkajalikule õudustemaale. Johannes Pertens hukati mahalaskmise teel 1942.a.Venemaal.

Korporatsioon Fraternitas Liviensis hindas vil! Johannes Pertensi panust korporatsiooni loomisel, ametialast edukust ja silmapaistvat tegevust eesti ühiskonna heaks ning valis ta Fraternitas Liviensise 20. aastapäeval, 1938 aastal, korporatsiooni auvilistlaseks.


Foto tehtud 1916 a., 2 a. enne korporatsiooni asutamist

 

 Aleksander IMELIK, pharm. (†)

Aleksander Imelik sündis 30. märtsil 1888 Nõos. Alghariduse omandas Tartu linnakoolis. Omal käel edasi õppides saavutas selle, et võeti 1915. aastal vastu Tartu Ülikooli, mille kolm aastat hiljem lõpetas. Kutsealal alustas õpilasena tegutsemist juba 1907. a. Oli apteekrina tool Puhjas ja 1918 aastast alates Tartus. Oli Tartus tuntud kui Karlova linnaosa moodsa apteegi omanik. Elas apteegiga samas majas Tähe tänaval.

Aleksander Imelik ühines korp! Fraternitas Liviensise vendlusperega vilistlasena 1920, II sem. Vilistlase kodu külalislahked uksed olid avatud nii vanale kui noorele kaasvennale. A. Imelik oli konvendis sagedane külaline ja võttis elavalt osa selle sisetegevusest. Oli tõsine muusika armastaja. Tuntuks said A. Imeliku poolt Pepleri tänaval asunud konvendikorteris korraldatud muusikaõhtud. Ta ise mängis korporatsiooni kvartetis tšellot. Vil! A. Imelik oli esimene ja kauaaegne Fraternitas Liviensise vilistlaskogu esimees, alates vilistlaskogu asutamisest 1921. a. kuni 1938 aastani. Aktiivse seltsitegelasena oli veel Tartu kaitsemaleva finantsnõukogu liige, Tartu Meeslaulu Seltsi toetajaliige, Rotary klubi liige, Rohuteadlaste koja nõukogu liige, Ajakirja Pharmacia komitee liige.

Pärast juunisündmusi 1940 kaotas A. Imelik oma apteegi ja kodu. Arreteeriti 1940 aastal. Hiljem vabanes. Sõda laostas tubli mehe isikliku elu. Aleksander Imeliku elutee lõppes 1946 aastal õnnetu surma läbi.

Silmapaistvate teenete eest korporatsioonile ja Eesti ühiskonnale valiti vil! Aleksander Imelik, korp! Fraternitas Liviensise 20. aastapäeva eel, 1938.aastal, korporatsiooni auvilistlaseks.


Juhan BRUNHOF, pharm. (†)

Juhan (ka Johan) Brunhof sündis 4. jaanuaril 1894.a.(vkj 23. XII 1893) Tartus. Pere oli lasterikas. Isa Jaan oli põlisperemeheks Rasina vallas, Võnnu kihelkonnas Tartumaal. Seal veetis J. Brunhof ka oma lapsepõlve. Ta kaotas aga varakult vanemad.  Visa ja edasipüüdliku noormehena jõudis iseseisvalt niikaugele, et sai alustada apteekriabilise õpinguid Tartus. 1914 a. mobiliseeriti kutsealusena Maailmasõtta ning määrati teenima apteekri abilisena Nikolajevi apteeki Narvas. 1915 oli apteekri õpilane Peterburi kubermangus 1. Petrogradi Linnaapteegis. 1917 a. mais sooritas Tartu Ülikooli juures apteekri abilise eksamid, mille järel läks tagasi Petrogradi 1. linnaapteegi teenistusse. Viibis 1917 aasta revolutsiooni ajal Petrogradis. Pääses  tagasi Eestisse. Teenis Vabadussõja ajal Eesti sõjaväes, apteegi vanemvelskrina ja  apteekriabina. 31. juulist 1919 Tartu Sõjaväe Haigemaja teenistuses, apteegi velskrina. Demobiliseerimise järel jätkas samas üleajateenijana.15.juunist kuni 23. juulini 1920 apteegi juhataja abi.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna rohuteaduse osakonna kuulajaks võetud 16. septembril 1920. 18 septembril 1922. a. tunnistati Juhan Brunhof farmaatsia kursuse läbikuulanuks ja lõpueksamid sooritanuks. Proviisori vääriliseks tunnistatud 21. detsembril 1923. 13 novembril 1924. a. andis proviisori vande.

Juhan Brunhof oli lisaks edasipürgivale loomusele ka majanduslikult andekas. Temast sai ruttu edukas ärimees ja majaomanik. Mõne aja pärast oli ta juba Tartu Kivisilla apteegi ja kogu “viltuse” maja omanik. Hooples vahel lõbusas meeleolus, et ei teagi täpselt, kui mitu vakamaad parkettpõrandat on tema majades. Farmatseudina oli J. Brunhof igati aktiivne kutsealastes organisatsioonides. 1939 ostsid mitmed nimekad farater liviensised Saksamaale  siirduvatelt baltisakslastelt Tallinna farmaatsiatehase “Ephag”. 1939/40 oli a/s "Ephag" 100% eestlaste suurettevõte, mille juhtideks enamuses frater liviensised. J.Brunhofist sai "Ephagi" nõukogu president.

Ühines korp! Fraternitas Liviensis vendlusperega 1920/II sem. 8. oktoobril. Akadeemiliseks isaks M. Samkov. Akad.  poeg A. Adams. Vilistlaspõlves oli konvendis sage külaline, tulvil huumorit ja optimismi, maalähedase loomuga, noorematele asjaliku hea nõu andja ja abistaja seal, kus tekkis nn. finantsprobleeme. Hea lauluhäälega, tenor. Tema suhtes pidasid respekti juba oma coetuse rebasedki. Kaasvendade seas kutsuti teda hüüdnimega “Lõvi”. 1931-1938 vilistlaskogu abiesimees. Jaanuaris 1938, vahetult enne korporatsiooni 20. aastapäeva valiti J. Brunhof vilistlaskogu esimeheks. Põgenes 1944.a. sügisel  Rootsi. Rootsis alustas kohe 1945 kevadel, koos vil! E. Irvega, koondise organiseerimist. Oli Rootsi koondise esimeheks kuni Kanadasse siirdumiseni 1951.a. Kanadas rajas kodu Torontosse. Toronto sai Fraternitas Lviensise Kanada Koondise tegevuse keskuseks. Vil! J. Brunhofi ruumikas maja, kesklinna läheduses, kujunes koondise  peakorteriks. J. Brunhofi abikaasa, Adele, õmbles Kanada koondisele  lipu ja särped. Auvil! Juhan Brunhof on praeguse Kanada koondise esimehe, auvil! O. Trässi, kasuisa. Vilistlaskogu esimehena organiseeris Juhan Brunhof paguluses maailma laialipaisatud kaasvendade vahelise sideme loomist ja vennaskonna organiseerimist ning kohandamist uutes oludes. Jäi vilistlaskogu esimehe ametisse kuni oma surmani 1959.a.

vil! Johann Brunhof  valiti silmapaistvate teenete eest korporatsioonile ja eesti ühiskonnale korp! Fraternitas Liviensis auvilistlaseks. Auaadress anti üle vilistlase 60. sünnipäeva tähistamisel 2. jaanuaril 1954.a. Torontos. Juhan Brunhof oli esimeseks auvilistlaseks organisatsiooni pagulasperioodil. Viis aastat hiljem, 27.aprillil 1959.a., jõudis auvil! Juhan Brunhof oma maise teekonna lõpule. Ta on maetud Torontos, Mt. Pleasant kalmistule.


Arno LEPP, pharm. (†)

Arno (ka Arnold) Lepp sündis 20.detsembril 1889.a. Vara vallas, Tartumaal, ametniku pojana. Varakult isa kaotanuna, tuli noorel poisil paljude asjadega ise hakkama saada. Alghariduse omandas Tartu Linnakoolis. Lõpetas Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Astus 1910 Tartus Narva tn. apteegi apteekriõpilaseks. Sooritas 1913.a. Tartu Ülikooli juures apteegi abilise eksami. Samal aastal siirdus Petrogradi Vastbergi apteeki. Töötas praktikandina Petrogradis kuni 1917.a. revolutsioonini. Naases Eestisse ja sai Puka apteegis juhataja koha. Töötas seal kuni punavägede pealetungini. Liitus vabatahtlikult eesti võitlejatega ja võttis osa Vabadussõjast kus oli väeosa velsker-sanitar ja rohuteadlane Võru Komandandi(kooliõpilaste) roodus. Sõjaväest vabanedes jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis. Abiellus 24. VI 1922 Hedvig Tilderiga. Peale lõpueksamite sooritamist sai temast Võru linna apteegi juhataja. Selles ametis töötas kuni aastani 1944. Kuulus mitmetesse kutseala- ja Võru kohalikesse organisatsioonidesse. Osales aktiivselt Eesti Korporatsioonide Liidu Võru osakonna töös. Armastas vabal ajal kalastada.

Põgenes Eestist 1944.a. Pagulaspõlve esimesed aastad viibis Saksamaal. 1945.a. sügisel asus Geislingeni D.P. laagrisse, kus asutas laagri apteegi ja oli selle juhatajaks. 1947.a. viidi IRO poolt Ulmi piirkonna keskapteegi juhatajaks, kus töötas kuni lahkumiseni Saksamaalt. Emigreerus 1949.a. USA-sse, asudes elama ja töötama Baltimore'sse. Alguses töötas juhutöödel. Peagi sai koha Baltimore Warner-Lambert Pharm. Co. juurde, kus töötas analüütilises laboratooriumis toormaterjalide analüütikuna kuni 1. jaanuarini 1961. Olles saanud 71 aastat vanaks, pidi vanuse tõttu pensionile jääma. Aktiivne Baltimore eestlaste ettevõtmistes. Eesti suvituskoha „Taevaskoja” liige. Ehitas enesele sinna suvila.

Arno Lepp astus noorliikmena korporatsiooni Fraternitas Liviensis, selle pidulikul avamisekoosolekul 28. jaanuaril 1918. Ta sai omale korporatsioonis eluaegse ja alatise nimetuse ESIMENE REBANE! Akadeemiliseks isaks asutajaliige H. Sang. Leibcantus „Rahvahulgad tulge kokku…” Värvid sai juba samal semestril. Viis akadeemilist poega, kellest hargnes edasi üks kahest suuremast korporatsiooni akadeemilise sugupuu harust. Arno Lepp oli üks olulisematest tegevkonvendi ülesehitajatest. Sügissemestril 1920, kohe peale Vabadussõda, alustas ühe olulisema eestvõitlejana korporatsiooni asutamisaasta kevadel poolelijäänut. Nendel esimestel töistel semestritel oli ta aktiivselt ametis korpratsiooni juhatustes. II 1920 abiesimehe ja vanamehena samaaegselt, vanamees I 1921, esimees II 1921 ja I 1922. Oli kaasvendadele autoriteetne eeskuju. Kujundas noore organisatsiooni korporatiivset palet ja akadeemilist vaimu ning etendas määravat osa vajaliku sisekorra loomisel ja rakendamisel. Vennaskonna tavade, kommete ja traditsioonide alustaja. Armastas konvendiõhtutel kaasvendadega kätt suruda ja sõrme vedada. Jäi nendes jõukatsumistes enamasti võitjaks. Noorlikmetesse suhtus heatahtlikult, kuid seniorliku üleolekuga. Koosolekuid juhatas esimehena asjalikult. Tavatses koosolekut juhatada teklit peast võttes ja püsti seistes. Sõnavõtud olid lühikesed ja konkreetsed. Paguluses osales aktiivselt korporatsiooni tegemistes. Pidulikel sündmustel oli alati kohal. Tema ehitatud suvilas peeti Fraternitas Liviensise suvepäevi.

Silmapaistvate teenete eest korporatsioonile ja ühiskonnale valiti Arno Lepp korp! Fraternitas Liviensise auvilistlaseks. Auaadress anti üle tema 65. sünnipäeva tähistamisel 20. XII 1954 Baltimore`s

Auvil! Arno Lepp jõudis oma maise teekonna lõpule 16.septembril 1962.a. Baltimore's, USA-s. Lahkus viimane korporatsiooni asutamise juures olnud frater liviensis. Ta maeti 19 IX 1962.a. Baltimore tookordesele vastavatud kalmistule.


Johannes KOORT, jur. (†)

Johannes Koort sündis 29. juunil 1904 Tartus. Pere vaesustus isa haavatasaamise järel I Maailmasõjas. Elati mõnda aega vanemate kodukohas Rakveres. Kooliteed alustas Rakvere elementaarkoolis. Alghariduse omandas Tartu Kommertsgümnaasiumis. 1916-1925 õppis Tartu Tehnika Gümnaasiumis. Lõpetas gümnaasiumi kommertsharu 12.VI 1925. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilaseks vastu võetud 3. IX 1925. Peale isa surma, 1927, taotles abirahasid toonastelt abistamisfondidelt, kuid tulutult. Katkestas õpingud, et teenida elatist emale ja väiksele vennale. Tegi juhutöid ja andis õpilastele tunde. 1 VII 1928 sai alalise teenistuskoha Eesti Kindlustusseltsi Peakontoris. Jaanuaris 1931 siirdus ajateenistusse, mille läbis Tartu III järgu maakaitseväes. Teenistusest vabanes 1931 a. lõpul. Abiellus 1932 Selma Urmiga. 1933 asutas koos ksv! A. Moriniga ettevõtte - Kiirpressimine ja keemiline puhastus „Nobless” Johannes Koort & Arnold Morin. Ettevõtet aitas juhatada J. Koorti abikaasa. Ülikooli immatrikuleerus tagasi alles 1935.a. „Nobless” natsionaliseeriti 1941 veebruaris. 1935.a. pidas ka ettevõtet: Mütsikauplus Johannes Koort. Alalise kohaga töötas aga edasi kindlustusseltsis kuni nõukogude võimu kehtestamiseni. Seejärel saadeti kindlustusalasele tööle Palamusele. 10. I 1941 läkitati Otepää rajooni kindlustusinspektuuri raamatupidajaks, kus töötas kuni juulini 1941. Ülikoolist eksmatrikuleeritud 15.I 1941. Otepäält varjus metsa ning osales metsavennana vastupanuliikumises. 10. VII 1941 osales võimu ülevõtmisel Otepääl, eesotsas kapten Karl Talpakiga. Määrati Otepääl majandusülemaks, ülesandega organiseerida ja varustada Eesti valduses olevat Tartu linna toiduainetega. 15.IX 1941 määrati Tartu linna ja maakonna kindlustusinspektuuri likvideerimiskomisjoni likvidaator-pearaamatupidajaks. Lõpetas selle ülesande 15. I 1942.Tartu Linna Kaubandusameti abijuhataja ja varustusala korraldaja 15. I 1942 - Tartu evakueerumiseni 1944.a. augustis. Tallinnas pääses sundkorras kaitsetöödele viimisest tänu ksvil! R. Jürima abile, kes korraldas J. Koortile töökoha Eesti Kutsekogudes ehitusala juhatajana. Sai ametis olla 10.-20. sept 1944.

Põgenes Eestist koos perekonnaga 20. IX 1944 Saksamaale. Eesti rahvusgrupi juhataja Erfurt-Thüringenis 1944-1945. Eesti rahvusgrupi sekretär Schwäbisch-Hall-Württembergis 1945 sügisel. Eesti rahvusgrupi Esinduses Geislingeni DP laagris, eestlaste ajutise keskesinduse sekretär 1945 ja laagri heaolu ametnik ning juhataja kuni laagri likvideerimiseni 1950 juunis.

Emigreerus perega USA-se novembris 1950. Asus elama New Yorki. Eesti Haridusseltsi tegevjuhina ametis kuni 1957, edasi asjaajaja ja seejärel Eesti haridusseltsi abiesimees ja esimees. Eesti rahvuskomitee esinduskogu liige, II ja IV koosseisu juhatuse sekretär. Abielust poeg ja tütar. Poeg Aavo on frater liviensis.

Juba koolipõlves oli J. Koort agaralt osa võtmas õpilaste isetegevuses. Laulis õpilaskooris, esindas kooli üleriigilisel maleturniiril. Skautlusega liitus juba 1919. Kandis skaudiõppustel häbenemata NMKÜ poolt skautidele väljajagatud vereplekilisi Vabadussõja lahinguvorme. Skaudijuht .1923 aastast I järgu skaut, osales skaudiekskursioonil Soome. Väärtuslik pildikollektsioon skautlusest Eestis kadus sõjakeerises. Aktiivsportlane kergejõustikus. 1925 liitus Tartu Meeslaulu Seltsiga. Oli seal juhatuse liige. Koori Kuldmärgi omanik. Laulis ka Üliõpilaste Segakooris, kus oli samuti juhatuse liige. Osales Akadeemilise Maleklubi tegevuses jätkas kergejõustiklasena. Filatelist. Rahvusvahelise Margikorjajate Seltsi Tartu osakonna abiesimees. Tegi kaastööd koolinoorsoo ajakirjale ja Postimehele. Paguluses oli Eesti rahvusgruppides aktiivselt ja juhtivalt osalemas. Eesti Meestelaulu Seltsi asutaja ja esimees Saksamaal 1945-1950. USA-s New Yorgi eesti seltsitegelane ja aktivist: NY Eesti Meeskoori juhatuses, NY Eesti Haridusseltsi esimees. Liige Väliseesti keskorganisatsioonides, USA eestlaste parlamendis-Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) juhatuse liige ja laekur, NY Pauluse koguduse nõukogu liige, Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu liige, NY Eesti maja juhatuses. Alati peamine eestkõneleja rahvuskongressidel ja suurkoosviibimistel. Kaastööline ajalehtedele ja ajakirjale Meie Teele.

Lõviosa Johannes Koorti elutööst oli pühendatud korporatsioonile Fraternitas Liviensis. Ta võeti noorliikmeks vastu 8.X 1928. Akadeemiliseks isaks H. Pärkma, leibcantus „On elu meil üürike”, värvid sai 18. IV 1929, kaheksa akadeemilist poega. "Igavese bursi" seisuses oli konvendi elus äärmiselt aktiivne kaasalööja, kuldrebane. Pikka aega konvendis juhtivates ametites: mag. cantandi 4 semestrit, ksv! Vanamees II 1935 ja I 1936, esimees II 1938, I 1939, II 1939 ja I 1940. Korporatsiooni 20 aastapäeva puhul 29.I 1938 ilmunud Üliõpilaslehe erinumbris avaldas Fraternitas Liviensise esimese põhjalikuma ajalookäsitluse. 1939.a.lõpul valiti Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuse esimeheks. Ametisse asus saatusliku 1940. a. algusest. Veebruaris 1940 üliõpilaskonna esindajana president K. Pätsi vastuvõtul Kadriorus. Soome Eesti Läti Leedu (SELL) üliõpilaskondade konverentsi korraldaja juunis 1940 Tallinnas. Soome üliõpilased ei saanud nõukogude vene sõjalise kallaletungi tõttu osaleda. J. Koortil tuli osaleda organisatsioonide likvideerimisel. Augustis 1940 tuli tal vastu võtta edustuse likvideerimisteade. Ta saavutas osava läbirääkijana selle, et üliõpilasorganisatsioonide varad saadi hoiule anda ERM-i hoidlatesse, mistõttu see unikaalne pärand säilis. Paguluses alustas kohe Fraternitas Liviensise liikmete koondamist. Jaanuaris 1946 osales Geislingenis Fr. Liv. aastapäeva tähistamisel, pidades seal aastapäevakõne. USA koondise organiseerija. Oli USA-s esimese, 1952 aastal valitud, ametliku juhatuse abiesimees, USA koondise esimees 1956-1960 ja 1968-1973. 1958 aastast alates oli USA koondis ühtlasi ka Fraternitas Liviensise esinduskoondis. J. Koort oli esimehena ühtlasi ka esinduskoondise esimees. FL võõrsil Põhikirja kavandi esitaja, mais 1956 Torontos, mis novembris 1956 a. üldhääletusel heaks kiideti. 1951 alguses osales EKL i taastamisel USA s. Organiseris TÜ aastapäeva tähistamise. Esmakordselt tehti seda J. Koorti kodus. Algatas hõbekarikate kinkimise traditsiooni EKL liimeskorporatsioonide juubelitel. EKL i vennastuskorra koostaja võõrsil. EKL 50.a. Juubelialbumi toimetuse kolleegiumi liige. Koortide külalislahke kodu oli alati kasvendadele ja sõpradele avatud. Nende suvekodu peeti mitmeid korporatsiooni suvepäevi. Oli aktiivne Soome sõprussidemete hoidja Soome sõpruslepinglastega. Osales Keskisuomalainen Osakunta suvepäevadel juba 1936 ja pidas paguluses KSO-ga tihedat sidet. KSO kõrge tunnustuse, Ansiomerkki, üks vähestest omanikest frater liviensiste seas.

1955 aastal asutas ja toimetas ainuisikuliselt korporatsiooni ajakirja „Fraternitas”, mis jõudis Jõuludeks 1955 kõikide vabas maailmas elanud kaasvendadeni. J. Koort oli ajakirja toimetajaks kuni oma surmani 1979. Ajakirja on ilmunud peagi 55 aastakäiku ja sellest on saanud üks olulisem korp! Fraternitas Liviensis sümbol. Juba esimeses „Fraternitases” alustas ilmumist J. Koorti „Mõtteline jalutuskäik”. See on J. Koorti isiklikel mälestustel põhinev vennaskonna sisekorra kirjeldus. „Mõtteline jalutuskäik” (korporatsioonis kasutatav nimetusega „Koorti comment”) ilmus osadena esimeses kolmes ajakirja aastakäigus. Tervikuna Fraternitas1967, FL 6. Juubelialbumis 1978.a. (koos leinakorraga) ja ajakirjas Fraternitas 1999. Juba aastast 1956 planeeris korporatsiooni ajalooalbumi väljaandmist. 1960 algatas J. Koort kaasvendade elulugude ja fotode kogumise ning ajakirjas kajastamise. Juubelialbum „Fraternitas Liviensis 1918-1978”, ilmus 1978. See on auvil! Johannes Koorti elutöö ja luigelaul. Kuulsaks on saanud J. Koorti esitatud küsimus: „Kes matab viimse frater
Liviensise - mina suren frater liviensisena”.

Silmapaistvalt suurte teenete eest korporatsioonile ja kogu eesti ühiskonnale valiti Johannes Koort 1964.a. korp! Fraternitas Liviensis auvilistlaseks. Auaadressi üleandmine toimus J. Koorti 60 sünnipäeva tähistamisel 4. VII 1964 Koortide suvekodus, Catskill mägede jalamil New Yorgi osariigis, korporatsiooni suvepäevadel. Auvilistlane Johannes Koort suri 6. IX 1979 USA s. Ta on maetud Kensico kalmistule.
Eugen IRV, jur. (†)

Eugen Irv (Eugen Maximil Hirsch) sündis 11.novembril 1903 Reolas, Vana-Kuuste vallas kooliõpetaja peres. Sai alghariduse oma isa juures Vana-Kuuste vallakoolis. Õppis Tartus, Hugo Treffneri Gümnaasiumis 1919-1925 ja astus seejärel, 1925.a. septembris, Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. 1931 aastal oli ajateenistuses Tartu Ratsarügemendis Teenistusest vabanedes lõpetas 29. septembril 1931.a. TÜ õigusteaduskonna. Abiellus  31.oktoobril 1931 Tartus Eerika Kosesson’iga. 1931-1937 töötas vandeadvokaadi abina Tartus. Alates 1937. a. vandeadvokaat. Tartu Tööstuse Panga nõukogu sekretär ning volinik. Siirdus esimese punaokupatsiooni järel väeteenistusse Saksamaale. Eesti pataljoni koosseisus Lõuna-Venemaal. Vabanenud sõjavälistest kohustustest siirdus tagasi Eestisse. 1943-1944 advokaat Tallinnas. Pagulastee 1944.a. viis Rootsi, kus leidis töö riigiteenistuses. Pensionile siirdus Kuninglikust riigimetsade ja-maade valitsusest.

Oli mitmekülgselt aktiivne ühiskondlikus töös, nii kodumaal kui võõrsil. Skautlikku tegevust alustas juba noorpõlves Tartus, esimeses rühmas. Läks üle skautide ratsa-rühma, kus valit varsti pealikuks. Rühm sai täieliku ratsa-väljaõppe ratsa-rügemendi juures.Rootsis, Brunnis, organiseeris ta hundipoegade ja skautide üksused ning korraldas neile väljaõppe ja eksamid. Stockholmi asudes mobiliseeris ta eesti poisid NMKÜ juurde hundipoegade üksusse. Hiljem osales NMKÜ juhtkonna töös. Skaudi teenetemärgi I järgu  ja hooldusmärgi omanik.

Ühines korp! Fraternitas Liviensise vendlusperega sügisel 1925. Akadeemiliseks isaks valis Aleksander Männiku, leibcantus “Laul vaikind ja otsa lõppend…”. Värvid sai kevadsemestril 1926.  Neli akadeemilist poega. Pidas kõiki juhtivaid ameteid korporatsiooni juhatuses. Kirjatoimetaja 1927 I, abiesimees 1927 II, esimees 1928 I Alates 1935.a. kuni korporatsiooni sundlikvideerimiseni Vil! kogu juhatuse kirjatoimetaja. Vaikival ajastul määrati konvendivanemaks Tartus. 1939. a. konvendi jurist. Aitas vilistlaskogul korraldada konvendimaja krundi ostmist Tartus. Osales 31. augustil 1944 Tallinnas Fr. Liviensise kodumaal peetud viimasel kommerssil koos 43 kaasvennaga. Rootsis alustas 1945. a. koos vilistlaskogu esimehe vil! J. Brunhofiga koondise loomist. Jätkas paguluse algaastatel vilistlaskogu kirjatoimetajana ja otsis sidemeid maailma laialipillutatud kaasvendadega. Oli paguluses, alates 1951 aatast, üle 20 aasta Rootsi koondise esimees ja isalik hoolitseja sealsete kaasvendade käekäigu eest. Oli neile elujõuliseks ja rõõmsameelseks eeskujuks. Aitas koostada Korp! Fraternitas Liviensis Võõrsil Põhikirja, mis kehtestus 1954. a. Tema kodus veedeti kaasvendlikus ringis palju toredaid õhtuid.1959. a. tegi suurema ringsõidu USA-s ja külastas sealseid kaasvendi nende kodudes. Kui 1955. a. alustas ilmumist korporatsiooni ajakiri “Fraternitas” oli ajakirja avanumbri esimene pöördumine maailma laialipillatud kaasvendadele vil! E. Irv`elt. Kirjutas “Fraternitases” läbi aastate innustavaid ja lootusrikkaid juhtkirju Eestile, rahvusele ja korporatsioonile. Oli liige paljudes  Stockholmi eestlaste organisatsioonides Teenete eest korporatsioonile ja ühiskonnale valiti Eugen Irv 1988. a. korporatsiooni auvilistlaseks. Vastav auaadress anti üle Stockholmis 12. veebruaril 1988, kui Rootsi koondise kaasvennad tähistasid korp!Fr. Liviensis 70 aastapäeva.

Auvil! Eugen Irv jõudis oma maise teekonna lõpule 16. jaanuaril 1992. a. Ta on koos abikaasa Eerikaga maetud Lõuna-Stockholmi metsakalmistule. Auvil! Eugen Irve kirjutis ajakirjas Fraternitas 1973…. Meie elame teadmises, et meie eluviis on õige ja puhas ja, et kurjus, mis valitseb maailma, kord kahvatub tõe ees, sest et tal pole sellele midagi väärtuslikku vastu panna, muudkui having, mis hukkab ta enese. Minu ainuke südamesoov on, et meie pere, kui see koosneks kas või ühest mehest, saaks heisata violet- roheline-valge lipu meie nii armastatud vaba Eesti pinnal oma rahva keskel…. Veel sügavamalt sooviksin, et meie kõik, kes meie praegu üksteisest kaugel viibime, oleksime kaasas sellel suurel sündmusel lauldes ühiselt- Eestile me elame….
 

 

 

Hugo Leopold SALASOO (Sogenbits), dr. pharm. (†)

Sündis 27. novembril 1901 Nõo kihelkonnas Meeri vallas Tartumaal, kordniku pojana. Pere kolis peagi Kavastusse. Elas 1905-1910 Kavastu mõisa pikktares. Alghariduse sai Kavastu vallakoolis ja Tartu Aleksandri gümnaasiumis, mille 5. klassist lahkus 1916 a. majanduslikel põhjustel. 1917 a. jaanuaris asus õpilaseks A. Hirschfeldti apteeki (Kivisilla apteek) Tartus, jätkates samaaegselt õpinguid Tartu Õhtugümnaasiumis. Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast, Tartu kooliõpilaste pataljonis. Vabastati teenistusest ja loeti mobilisatsiooni alla mittekuuluvaks 24. XII 1919. 1919 detsembris omandas Tartu Ülikooli juures apteekriabilise kutse. Jätkas vabatahtlikuna sõjaväe teenistuses. Komandeeriti Sõjaväe tervishoiu valitsusse 6. XI 1921. Lõpetas nekruti kursused ja ülendati reameheks 2.XI 1921. Eesti Vabadussõja mälestusmärk annetati 20.IX 1922. 1920-1924 töötas mitmes apteegis (Tapal, Tallinna Juhketali Sõjaväehaigla apteegis, H. Mikheimi apteegis.) Tallinna sõjaväe haigemajas apteegi juhataja abi kt. 1.XI 1922-1.VIII 1924. 1923 sooritas eksternina Tallinna Reaalkooli riikliku katsekomisjoni ees keskkooli lõpueksamid ja astus sügisel 1924 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia osakonda. Lõpetas ülikooli 1927 cum laude, lõputunnistus 22. XII 1927. Magistrikraad 1928. a. töö eest „Kapillaaranalüüsist”. Ülikooli farmatseuitilise keemia instituudi noorem assistent alates 5.IV 1928. Ametivande andis 11. IV 1928. 1928-1933 TÜ Farmatseutilise keemia instituudi assistent. 1930 sooritas farmaatsia doktori eksamid ja kaitstes väitekirja „Polygonum Hydropiper L. - Mõruhein" 30.IV 1930. 1931.a. suvel komandeeriti Ülikooli poolt teaduslikul eesmärgil välismaale. Dr. pharm 1932. Samal aastal eestistas perekonnanime. 1933 aastaks oli koostanud 16 teaduslikku farmaatsiaalast uurimistööd ja valiti arstiteaduskonna nõukogu kinnisel hääletusel 8. IX 1933 farmatseutilise keemia eradotsendiks. 1934-1940 TÜ farmatseutilise keemia dotsent. Luges apteegi seadusandlust ja 1939. a. farmakognoosiat. 1933. a. novembris kutsuti Eesti Vabariigi Valitsuse Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi farmatseutiliseks inspektoriks. 1936-1940 Sotsiaalministeeriumi Farmaatsiaosakonna direktor. Dr. H. Salasoost kujunes üks olulisemaid farmaatsia kutseala organiseerija Eestis.

H. Salasoo abiellus 5. VI 1925 Olga Reialiga (sünd 26. I 1893), kes suri 1957 Sidneys.
Poeg Noni sünd. 8.I 1928, poeg. Inno sünd. 6.IX 1929.

Umbes 100 teaduslikku tööd ja populaarteaduslikku artiklit ravimtaimede, botaanika ning farmaatsia alal. Avaldanud neid paljudes kodu- ja välismaa (Saksa, Ungari, Soome, Inglismaa) erialaajakirjades („ Eesti Rohuteadlane” „Pharmacia” „ Pharmazeutishe Zeitung” „Deutsche Apotheker-Zeitung” „Farmaseuttinen Aikakuslehti” , Loodusuuriate Seltsi aruanded jm.). Koguteose „Eesti taimed” kaastööline. Osalenud õppereisidel Lätti, Soome ja Ahvenamaale. Esines teaduslike ja populaarteaduslike ettekannetega Akadeemilises Rohuteaduse Seltsis, Eesti Arstide Kongressil, Eesti Apteekrite Seltsis, Loodusuurijate Seltsis ja raadios. Ajakirja "Eesti Rohuteadlane" toimetuse liige alates 1928 ja tegevtoimetaja 1932-1933, "Farmatseutilise käsiraamatu" I osa kaasautor ja II osa autor ning Eesti Farmakopöa koostamistoimkonna juhataja ja tegelik toimetaja. Dr. Hugo salasoo on sõna „ravim” looja. Ta pakkus selle välja jaanuaris 1931, Tartus Rohuteaduse Instituudis, ajakirja „Eesti Rohuteadlane” toimetuses. Sõna „ravim” kasutati esmakordselt ajakirjas „Eesti Rohuteadlane” nr. 2, 1931 lk 51.

Lisaks silmapaistvatele erialalistele saavutustele oli Dr. H. Salasoo äärmiselt silmapaistev ka seltskondlikus ning ühiskondlikus tegevuses. Filatelist alates poisieast. Skaudiliikumises osales juba Tartu Aleksandri Gümnaasiumis.  1917-1918 Tartu farmatsöitilise ühingu juhatuse liige. 1923-1924 Eesti Farmatsöitide Ühisuse juhatuse liige. 1928 aastast Akadeemilise Rohuteaduse Seltsi juhatuse liige ja selle Botaanika osakonna herbaariumi toimkonna asutaja ning esimees, Balti Taimegeograafide Ühingu liige, Eesti Kirjanduse Seltsi liige, Akadeemilises Rohuteaduse Seltsi juhatuses, Eesti Rohuteadlase toimetuse, Eesti rohuteadlaste ühisuses.

Teenete eest farmaatsia kutseala korraldamisel ning Eesti Farmakopöa koostamisel ja väljaandmisel annetati talle Eesti vabariigi Valitsuse poolt 21.02.1940 Valgetähe III klassi teenetemärk. 1940 lahkus Sotsiaalministeeriumist ametist ja rajas Kivimäele apteegi, mille avas 14. V. 1940. Apteek natsionaliseeriti kommunistide poolt 26. augustil samal aastal. Apteek tagastati 1944.a. alguses, saksa okupatsioonivõimude poolt. Töötas väikese ametnikuna Apteekide Peavalitsuses kuni septembrini 1944. Põgenes 1944.a. septembris Saksamaale. Lahkus perega Tallinnast laeval „Lapland”. Alguses peatuti idas, Sudeedimaal. Pääses peale punaarmee sinnajõudmist viienädalase Tsehhimaad läbinud jalgsimatka järel läände, Baierisse. 1945-1946 Rebdorfi laagris eestlaste esindajaks laagrikomitees. Altenstadti ja Kempteni põgenikelaagris 1946-1949. Altenstadti laagri Eesti gümnaasiumis ladina keele, keemia ja tervishoiu õpetajaks 1945-1949. Geretsriedi Eesti Gümnaasiumis 1947. Kempteni Eesti Gümnaasiumi direktor 1947-1949. 8.VII 1949 alustas Augsburgist emigreerumist Austraaliasse. Vahelaagris Itaalias. 1.augustil alustas Napolist laevasõitu Austraaliasse. 24. augustil 1949 maabus Sydneis. Kuni 1955.a. juulini töötas ühes Sidney ravimitelaos. Oma maja omandas Sidneys juba 1952. 1955. a. teisel poolel töötas Burroughs&Wellcome ravimitehase tabloidide osakonnas. Edasi töötas ametnikuna eestlase, R. Sarve, plastikmantlite vabriku büroos. Raamatupidaja ja arveametnik Roland Sarie kilekaupade tööstuses „Driclad” 1958-1960.

Olles 1949.a. Austraaliasse asunud, oli Hugo Salasoo nende ühiskondlikult mõtlevate rahvuskaaslaste seas, kes jaanuaris 1952 asutasid Austraalia Eesti Seltside Liidu. Eksiilis, Austraalias oli dr. H. Salasoo elutööks Eesti Arhiivi Austraalias (EAA) ülesehitamine ja selle juhtimine arhivaarina (1953-1991). Ehitas arhiivi tarbeks 1968 .a. oma koduõuele eraldi hoone. Arhivaari  ameti andis 1991.a. üle pojale Innole. Lisaks arhiivipidamisele on dr. Hugo Salasoo olnud Sydney Eesti Seltsi kultuurringi esimees, Skaudisõprade Seltsi juhatuses, pikemat aega ajalehe "Meie Kodu" toimetuskolleegiumi liige ja mitmel korral AES Liidu juhatuse liige. Ta võttis aktiivselt osa Sydney Eesti Margiringi tegevusest. Samuti oli ta metsaülikooli aktiivne toetaja, pidades esimesel 6 kursusel 8 loengut eesti kultuurist ja ajaloost.

Oma huviala, botaanika, viljelemist jätkas ta ka Austraalias, kogudes selle mandri omapärasest taimestikust 5500-eksemplarilise herbaariumi, millest umbes 3000 anti üle Tartu Ülikoolile. Kirjutanud palju huvitavaid populaarteaduslikke artikleid, Eesti kirjavarast, Tartu Ülikoolist jms. Ingliskeelsetes kirjutistes tutvustas eesti kultuuri ja teaduselu. Dr. Hugo Salasoo tegevust on hinnatud Sydney Eesti Seltsi kuldmärgi annetamisega 1954 ja auliikmeks valimisega, Eesti Rahvusfondi kuldmärgi annetamisega ja korp! Sakala Kanada koondise poolt 1983.a. kultuuriauhinna "ennastsalgava tasuta rahvusliku töö eest arhiivalase kultuuripärandi kogumisel ja talletamisel". 1988 määrati Hugo Salasoole Rootsis asuva Eesti Kultuurifondi auhind. Austraalia Eesti Seltside Liit andis talle postuumse auaadressi.

Hugo Salasoo ühines korp! Fraternitas Liviensise vendlusperega sügissemestril 1924. Akadeemiline isa Leo Pruuel. Leibcantus „On elu meil üürike ilmas…”. Tegevliikmeks vastu võetud 1925. Akadeemiline poeg Valter Sirgo. Oli aktiivne kaasalööja noore korporatsiooni ülesehitamisel Eestis. Esimene täiskarsklane Fr. Liviensises. Pidas konvendis laekuri ja raamatukogu hoidja ametit, märkides sellega ära suuna tulevaseks elutööks. Austraalias oli kaasvendade koondaja ning sidemees. Ajakirja „Fraternitas” kaastööline. H. Salasoo mõlemad pojad ja pojapoeg on Fraternitas Liviensise liikmed.
Silmapaistvate teenete eest eesti ühiskonnale ja korporatsioonile valiti ta 1988, korporatsiooni 70. aastapäeval, auvilistlaseks.

Auvil! Hugo Salasoo Jõudis oma pika töörikka maise teekonna lõpule 12. oktoobril 1991. Sidneys, oma kodus. Ta maeti 21.10.1991.
 
Harry PÄRKMA, jur. (†)

Harry Pärkma (Harry Boris Johann Bergman) sündis 6.veebruaril 1907 Pärnus. Koolitee algas Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumis. Edasi õppis Tallinna, Gustav Adolfi Gümnaasiumis. 17. IX 1925- 16. I 1926 õppis Tallinna Rahvaülikoolide Seltsi Kolledz´i eragümnaasiumis, kust sai lõputunnistuse 18. I 1926. 7. IX 1926 astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Lõpetas ülikooli 17. XII 1929 cum laude. Oli esimene jurist korporatsioonis.

Alustas kutsetööd 1930.a. kohtuameti kandidaadina Tallinna Kohtukojas. Advokatuuri liikmeks võetud 1930.a. novembris. Vandeadvokaadi abi alates 1930 ja 1935-1944 vandeadvokaat Tallinnas. AS Ephag is (peale juunipööret “Tallinna Ravimite Tehas”) juriskonsult. Tallinna Linnavolikogu liige 1939-1940.

Jaanuaris 1944 mobiliseeriti 36 aastasena Eesti Diviisi “Ersatzkommando Estland” koosseisu, ülesandeks värvata rindemehi. Toompea lossi valvemeeskonnas märtsist 1944. 20 sept. 1944 evakueerus kodumaalt koos taanduvate eesti sõjaväeüksustega saatelaeval “Minden”, mille dekilt pidas 21. septembril õhutõrjelahingu. Maabus Godenhafenis (endises Poola ainukeses sadamalinnas Gdynia). Erzatskommando koosseisus Berliinis kuni aprillini 1945. Enne Saksamaa kapitulatsiooni jagas kiirkorras eesti sõduritele välja sõidukäske Taani, kuhu viimasel hetkel pääses ka ise. Taanis Assensi eesti põgenikelaagri (DP-laagri) komandant 1945. 1946-1947 töötas Nordika kindlustusseltsi juures Kopenhaagenis. 1947 siirdus Rootsi, algul vabrikutööliseks ja edasi sai ametisse kindlustuse alal Stockholmis.1951 siirdus Kanadasse. Maabus märtsis 1951 Halifaxi sadamas. Sai kohe juristina tööd Londonis, Ontario provintsis, Canada Trust Co juures. Aastast 1956 siirdus Torontosse ja jätkas seal samas firmas kuni pensionile minekuni 1976, olles töötanud üle 25 aasta hinnatud eksperdina tulumaksu alal. Valdas üle kümne võõrkeele. Pensionipõlve elas Hamiltonis. Sõda lahutas H. Pärkma tema esimesest perekonnast.

H. Pärkma oli kogu elu väga aktiivne ühiskondlik-seltskondlikus tegevuses. Vormikandev skaudipoiss Tallinnas 1921-1924. Gustav Adolfi Gümnaasiumi skautrühma salgajuht. Eesti organiseeritud mootorspordi traditsiooni rajaja. Ostis esimese mootorratta juba 1934. Eesti Mootorspordi Klubis 1934-1944. Oli üks klubi asutajatest, juhatuse liige ja viimane esimees. Pirita-Kose ringrajasõidu korraldaja. Suurvõistluste peakorraldaja, kohtunik ja esindaja rahvusvahelistel võistlustel Soomes, Rootsis ja Poolas. 1936 toimus rahvusvanheline “Tähesõit” Berliini Olümpiamängudele, mille võitis Eesti võistkond H. Pärkma juhtimisel. Selle eest anti talle mälestusmedal ja 1. VIII 1998 kingiti auväärsele veteranile Eesti Motomatkajate Klubi poolt mälestuskarikas. Aastast 1998 EMMK auliige. Kaitseliiduga liitus 1926.a. Tartus. Kaitseliidu Kotkarist 1935. Kaitseliidu Tallinna Maleva Kergedivisjoni Mootorratturite Eskadroni päälik aastast 1938. Võidutule üle-Eestiliselt laialiviimise üldkorraldaja 23. augustil 1939. Eesti rahvuslaste Klubi juhatuse liige. Kanadas alustas ühiskondlikku tegevust Londoni Eesti Seltsis. Oli seltsi esimees 1953-1957, hiljem seltsi auliige. Oli 1955 aastal eestlastele kuuluva ühsimaa-ala “Seedrioru2 ostmise ja laagrikeskuse asutamise eestvedaja. Sihtasutuse "Seedrioru" asutajaliige ja juhatuse esimees 25 aastat (1955-1980), hilisem auliige. Eesti Liit Kanadas juhatuses, esimees 1958-1959. Kanada Eesti Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (RVN) nüüdne Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) esimees 1959-1969. Samaaegselt Kanada esindaja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu koosseisus New Yorgis ja Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) Kanada esinduseliige. Sattus kõige tormilisema konflikti keskmesse Kanada eestlaskonna ajaloos, 1964 a. Toronto Eesti Päevadel puhkenud nn. “Sirge” afääri tagajärjel. Kultuurikogu Kanadas esimees 1970. Teenete eest Kanada ühiskonnale annetati Harry Pärkmale Kanada Kindralkuberneri teenetemärk, Canadian Caring Award, mis anti talle üle 1. II 1999 Hamiltonis.

Korporatsiooniga Fraternitas Liviensis liitus kohe esimesel ülikoolisemestril, c II 1926, akadeemiline isa A. Männik, leibcantus “Rahvahulgad tulge kokku”, värvid sai 1. mail 1927, kaks akadeemilist poega. Oli aktiivne noore korporatsiooni ülesehitaja, juhatuses neli semestrit: abiesimees I 1928, esimees II 1928, I 1929 ja II 1929. Mag. paucandi ametis neli semestrit. Vilistlaskogu esimees Tallinnas kuni 1940. Vaikival ajastul oli Tallinna konvendi vanemaks. Osales 43 kaasvenna seas ka viimasel kodumaal peetud kommerssil Tallinnas 31. augustil 1944. Kanadasse jõudnuna liitus koheselt koondise ülesehitajatega. Kanada koondise juhatuses, esimees 1965. Vilistlaskogu esimehe k.t. võõrsil 1978-1993. Ajakirja “Fraternitas” aastakümnete pikkune aktiivne kaastööline, kuni oma surmani. Ajakirja tegevtoimetaja 1979-1993. Korporatsiooni 60. aastapäevaks ilmunud juubelialbumi toimetuse kolleegiumi liige. 75. aastapäeva juubelialbumi toimetaja. Auvilistlane Harry Pärkma oli Fraternitas Liviensise kodumaal taastamise ajastul noorte entusiastide toetaja ning nõuandja ja korraldas Eesti vilistlaskogu esindaja osalemise Torontos korporatsiooni 75. aastapäeva pidustustel 1993. a.

Kirjutas 1998.a. kolm elutööga seotud väljaannet: Seedrioru 1955-1980, Mootorsport Eestis 1934-1940, Fraternitas, valimik Harry Pärkma kaastööst. Viimase suure tööna koostas 1999.a. oma perekonna ajaloo

Silmapaistvate teenete eest korporatsioonile ja ühiskondlikus töös valiti vil! Harry Pärkma 1988.a. korp! Fraternitas Liviensise auvilistlaseks. Auaadress anti üle korp! Fraternitas Liviensis 70. aastapaeva pidustustel 28. mail 1988 Torontos, Tartu College saalis. Auvilistlane Harry Pärkma suri 9.III 2000 Kanadas, Hamiltonis. Urn maetud 21. VII 2000 Tallinna Metsakalmistu spordiveteranide matmispaigale.
 

Victor NIGOL, mag. ing. (†)

Victor Nigol (Nigulvits) sündis 18. juulil 1921.a. Helsingis. Pere tuli Eestisse 1927.a. Alghariduse omandas Narvas, keskhariduse Tallinna Tehnikumis ning seejärel asus õppima Tallinna Tehnikaülikooli. Töötas Tallinna Ringhäälingus päevauudiste reporterina, teadustajana ja toimetajana. Sõjakeeris ja kiired muutused 1940-ndate esimesel poolel kandsid noore mehe laia maailma. Mobiliseerituna idarindele viis sõjatee Victori läbi Euroopa. Ta on Raudristi I kl. kavaler.

Aastase sõjavangistuse järel alustas ta aktiivset ühiskondlikku tegevust eestluse hoidmisel. Asus põgenikelaagrisse Wolterdingenis, Saksamaal, kus oli kooliõpetajaks. Hiljem siirdus ta Oldenburgi suurde eestlaste keskusesse ja oli Sammerländeri laagri koolijuhataja, hiljem kogu laagri juhataja. Ta oli aktiivne skaut ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) liige. Victorit sidus skautlus ja NMKÜ aastateks, tuues kaasa palju vastutusrikkaid ameteid: Oldenburgi skautide malevajuht, Alam-Saksi piirkonnajuht, Briti tsooni Eesti NMKÜ peasekretär, Briti tsooni esindusrühma juht Maailma Rahu-Jamboreel Prantsusmaal (1947). Organiseeris mitmeid suurlaagreid Briti tsoonis, olles Timmendordi ja Halterni suurlaagrite juhiks, korraldas kursusi ja eestlaste kokkutulekuid mitmes asukohas. Ta lõpetas Prantsusmaal rahvusvahelise NMKÜ sekretäri kursused ja Saksamaal kõrgemad skautjuhtide kursused.

V. Nigol abiellus Asta Jehega 1947.a. Abielust sündis kolm tütart. 1952. a. asus V. Nigol perega USA-sse. Jätkas varemalustatud inseneriõpinguid. 1958. a. lõpetas ta New Yorgi ülikooli. Omandas kutselise inseneri õigused Houstoni Ülikoolis N.Y. osariigis 1960. aastal. Täiendas ennast ärijuhtimise alal ja lõpetas 1978. aastal magistri kraadiga. Erialaliselt on töötanud joonestajana, arvestajana ja hiljem tehnilis-analüütilise insenerina 27 aastat rahvusvahelise suurfirma M.W. Kellog Company juures. Pensionipõlves jätkas kutsealast tööd konsultandina. Kirjutanud mitmeid erialalisi uurimistöid.

USA-s jätkas väsimatult tegevust noortega. Skautlike teenete eest on teda autasustatud Eesti skaudijuhi Teenetemärgi ja Põhjatäht II-ga. Laulnud New York`i Eesti Meeskooris 55 aastat. Oli NYEM esimees, kauaaegne koorivanem, Põhja Amerika Lauljate Liidu juhatuse abiesimees, valitud NYEM teeneliseks liikmeks. Haridusseltsi liige, New York`i Pauluse koguduse nõukogu liige, Eesti Korporatsioonide Liidu Esinduskogu liige. Välisvõitluse aegadel olnud Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ja USA Eesti Rahvuskomitee juhtivates ridades.

Victor Nigol ühines korp! Fraternitas Liviensise vendlusperega 1940.a. I sem. Tallinnas, Oli viimane noorliige enne korporatsiooni sundlikvideerimist ja esimene, kes ennesõjaaegses Eestis oma värviteklit kätte ei saanud. Akadeemiliseks isaks valis Leopold Lainoja, lemmiklauluks "Nagu linnutiivul ...". USA-s valis enesele akad. kasuisaks skautluse sõbra vil! Valter Sirgo. Välismärgid anti talle kätte 1953. aastal New York`is. Oli tulihingeline Fraternitas Liviensise eestvõitleja Ameerika Ühendriikides. Viimased 35 aastat, kuni surmani, oli USA koondise esimeheks ning ühtlasi ka korporatsiooni Fraternitas Liviensis võõrsil asuvate koondiste esinduskoondise esimeheks. Selles ametis koordineeris ta vennaskonna tegevust ülemaailmselt. Eriti oluline oli tema panus ja abi nendel aastatel, mis järgnesid korp! Fraternitas Liviensise taasasutamisele Eestis. Ta aitas luua kaasvendade vahel ülemaailmset sidet ja elas viimse eluhetkeni kaasa korporatsiooni tegevusele kodumaal. 1980-1993 oli V. Nigol korporatsiooni ajakirja "Fraternitas" peatoimetaja. Auvil! Victor Nigol suri 22. märtsil 2008, New York` is.

Victor Nigol pühendas oma elu eesti noorusele, rahvusliku kultuuri ja eestluse säilimisele. Silmapaistvate teenete eest korporatsioonile, eesti ühiskonnale ning eestlusele valiti Victor Nigol 1992. aastal korp! Fraternitas Liviensise auvilistlaseks. Auvilistlase auaadress anti talle üle korporatsiooni 75. aastapäeva tähistamisel, 29. mail 1993 Torontos, Tartu College akadeemilises saalis.

 
Foto tehtud 2008 a.

MÄGI Arvo, mag. phil. (†)

Sündis 13.juunil 1913 Kavastu vallas Tartumaal põllumehe perekonnas.

Alg- ja keskhariduse sai H. Treffneri Gümnaasiumis. Astus 1933.a. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ja lõpetas sügisel 1939.a. mag. phil. kraadiga eesti kirjanduse alal.

Töötas Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Riigi Keskarhiivis. Oli "Postimehe" toimetuse liige (1941-1943). Põgenes (saksa poliitilise politsei eest!) Soome. Oli seal ajalehe "Manalane" toimetaja ja Soome raadio eestikeelsete saadete korraldaja. Sügisel 1944 põgenes veelkord, seekord Rootsi. Töötas seal ehitusjoonestajana, modelleerijana ja fotolaborandina. Alates aastast 1952 valis A. M. "vabakutselise" kirjaniku tööpõllu. "Pegasust" on Arvo teeninud truult ja viljakalt. Avaldanud romaane, novelle, koostanud antoloogiaid, kirjutanud näidendeid, luuletusi, artikleid, arvustusi ja esseid. Toimetanud ajakirja "Vabariiklane". Ja pidanud loenguid moodsast kunstist, etc.

Arvo Mägi on Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhatusliige, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu sekretär, Pagulaste Pen-Klubi liige jm. Silmapaistva panuse eest eesti kirjanduse ja ajakirjanduse põllul on A.Mägi korduvalt valitud laureaadiks/auhinnasaajaks. Seni viimasena ESTO'92 ajal, kus Lydia Vohu Mälestusfond määras temale teatriauhinna psühholoogilise näidendi "Äike" puhul.

Arvo Mägi on alates 1940.a. abielus Liidia Lutsuga. Abielust on lapsed Juhan, Margus, Mari-Leena.

Arvo Mägi ühines korp! Fraternitas Liviensise vendlusperega sügisel 1933. Ta akadeemiline isa on Edgar Luha, lemmiklaul "Kui toonekurg mul poja tõi ..." Arvo on üle aegade meile tuntud olnud aktiivselt juhtiva fraterina, nii meie Rootsi koondise esiridades kui ka sidemehena üle lahe hõimuvendadega KSO-s.

Silmapaistvate teenete eest korporatsioonile ja eestluse teenimise radadel valiti Arvo Mägi korp! Fraternitas Liviensise auvilistlaseks (1992).
 

TRÄSS Olev, dr. chem.

Sündis 9.oktoobril 1931 Tartus, kus sai ka alghariduse. Elutee (põgeniku seisuses) viis ta 1944.a. Rootsimaale, kus Stokholmis lõpetas eesti algkooli ja siis Kungsholmeni gümnaasiumi (1951). Siirdus siis Kanadasse (Toronto), kuid asus hariduskäiku jätkama USA-s. Lõpetas Princetoni Ülikooli BSE kraadiga ("With highest honors") 1955.a. Saanud parima hinde Princetoni 209-aastases ajaloos, pidas Olev Träss lõpuaktusel "Salutary Oration" nime kandva kõne ladina keeles. Sc.D. Kraadi omandas ta M.I.T.-s aastal 1958.

Samal aastal alustas Olev Träss teadusmehe tööd Toronto Ülikooli keemiainseneri ja tehnoloogilise keemia teaduskonnas. Oli Asst. Prof. alates 1958, Assoc. Prof. alates 1962 ja Prof. of Chem. Eng. and Applied Chem. alates 1968 tänaseni.

Külalisprofessorina on O.Träss olnud Sveitsis (ETM Zurich) ja Prantsusmaal (Ecole National Superieur des Industries Chemiques).

Teaduslikke töid (talletatud Eesti Arhiivis Austraalias) on prof. O.Träss kirja pannud 64 (3.dets. 1991 andmeil).

Hindavalt esiletõstmist pälvib O.Trässi eestluse teenimisele pühendatud tööpanus, kõikjal juhtivates osades. Toronto Eesti Selts, Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (RVN), Kotkajärve Metsaülikool, Tartu College ja Tartu Instituut, Eesti Õppetool Toronto Ülikooli juures, Tartu Ülikooli Fond, skautlus).

Viimase aastakümnega (alates 1981) on dr. O. Trässist saanud selle sõna tõelises mõttes "Lendav Professor". Külalisprofessorina Saksamaal ja mujal Euroopas, Kaug-Idas (Jaapan, Taiwan, Hiina). Ja lõpuks, aastal 1990, eesti ülikoolide kutsel, ka Toronto Ülikooli emissarina Tartus ja Tallinnas, kaasa viies lõplikuks allakirjutamiseks Toronto Ülikooli ja Tartu Ülikooli vahelise koostöölepingu (vt. "Fraternitas 1990").

Olev Träss ühines meie vendlusperega 2.jaanuaril 1954 USA-s. Tagasi Kanadas (alates 1958) on ta juhtivalt aktiivne olnud meie Kanada koondise ridades, viimased 20 aastat seniori ametis. Teda tunneme ka ajakirja "Fraternitas" kõrgelt hinnatava kaastöölisena.

Trässide (Olev, abikaasa Elvi, tütar Ülle-Merike ja poeg Toivo) hubane kodu Torontos on saanud vendlusperele iga-aastaseks kokkusaamise paigaks.

 
Foto tehtud 2009 a.